Teabevahetuse peavalu Euroopa pankades

Samas tuleb möönda, et OECD ja ELi koostöös sündinud direktiivis on paljuski lähtutud juba USA FATCAs loodud standarditega, mis peaks rakendamise muutma pankadele sellevõrra hõlpsamaks. Omaette küsimus tõusetub ka asjaolust, et kuivõrd konto avamine välispankades muutus ameeriklaste jaoks pärast FATCAt väga keeruliseks, siis võib juhtuda, et Euroopa pangad hakkavad samuti uutesse potentsiaalsetesse välismaalasest klientidesse suhtuma teatud reservatsiooniga ja muutma protseduure tülikamaks.

Maksuhaldurid on seni saanud omavahel teavet vahetada nõudmisel (on request), sealjuures erineb oluliselt riikide lõikes nõuetele vastamiseks kuluv aeg. Lisaks peaks igasugune infopäring konkreetse maksumaksja kohta olema piisavalt põhjendatud – vastasel juhul võib teise riigi maksuhaldur keelduda teavet jagamast. Automaatne infovahetus annab maksuhaldurile aga kohese ligipääsu üüratule teabehulgale, mis koosneb nii kontoomaniku andmetest kui ka tema kontole laekunud tuludest nagu töösuhtest saadud töötasu, teenuse osutamisest saadud teenustasu, juhtimisorgani liikme tasu, makstud pension, kinnisvaratulu jne. Kokkuvõttes suurendab seadus oluliselt maksuasjade läbipaistvust.

Maksuameti haare laieneb

Tähelepanuväärne on see, et tulevikus ei jaga Eesti pangad finantskontode informatsiooni ainult välisriigi maksuhalduritega, vaid samal moel saab maksuamet teada iga Eesti residendi Maltal, Iirimaal või Soomes avatud kontost ja sellel olevatest vahenditest. Seetõttu peaksid seda arvesse võtma välispankades kontosid omavad Eesti residendid.

Ehkki andmekaitse on ELi liikmesriikides tagatud kõrgete lepinguliste ja põhiseaduslike standarditega, vahendatakse automaatse teabevahetuse käigus peamiselt delikaatset ja salajast informatsiooni, mistõttu tõusetuvad teravalt andmekaitse ning küberturvalisuse teemad. Kuidas tagatakse piisaval määral nii panga- kui maksusaladuse kaitse, saab olema administratiivse koostöö suurim väljakutse.